Arheoloogiast

Mis on arheoloogia?

Arheoloogia on teadus, mis uurib ühiskonda inimtegevuse tagajärjel tekkinud materiaalsete tõendite põhjal. Ehkki traditsiooniliselt üsna esemekeskseks peetud, pole arheoloogia juba ammu pelgalt kivikirveste või nooleotste liigitamine.  Samuti ei tegele arheoloogia juba mõnda aega ainult muinasaja uurimisega. Minevikku on jäänud ka arusaam, et arheoloogid uurivad ainult neid ajalooperioode, mille kohta muud infot (näiteks kirjalikke allikaid) teada ei ole. Tänapäeval on olemas nii kesk- kui uusaja arheoloogia, samuti võib II maailmasõda või tänapäeva inimenegi oma tarbimisharjumustega olla arheoloogilise uurimise objekt. Arheoloogia võib kirjalikest allikatest saadud pilti olulisel määral täiendada või täpsustada, vahel koguni ümber lükata. Seega  on arheoloogia ja ajalugu omaette teadused, mis erinevaid meetodeid kasutades uurivad ühte ja sama – inimühiskonda ja selle kujunemislugu.

Siiski on valdav osa Eesti umbes 10 000 aasta pikkusest ajaloost just arheoloogide uurida, sest kirjalikke allikaid on vaid viimase 800 aasta kohta. Kuna esemed, nende valmistamine ja kasutamine on vaid üks osa väga keerulisest ühiskonnast, on ainult esemete põhjal loodav pilt arusaadavalt ühekülgne. Seetõttu töötavad arheoloogid koos teiste teadusharude esindajatega – bio- ja zooloogid, osteo- ja antropoloogid, keemikud, füüsikud, ning loomulikult ka ajaloolased.  Kõigi nende töö tulemusena saadud infokillud pannakse kokku ühtseks pildiks ning nii tekkibki lugu minevikust.

Peamine info hangitakse väljakaevamiste teel. Arheoloogilisi väljakaevamisi tehakse üldiselt kahel juhul – probleemkaevamised viiakse läbi mingile konkreetsele küsimusele vastuse saamiseks (näiteks ühe piirkonna linnuste kaevamised selgitamaks nende vanust); päästekaevamised toimuvad aga siis, kui muistised jäävad ehitustele ette (näiteks maanteede rajamisel või hoonete ehitamisel). Sõltuvalt sellest, mida kaevatakse, valitakse ka metoodika – kuidas kaevata ning kuidas väljakaevatut fikseerida. Arheoloogi tööd on võrreldud kriminaaluurija omaga – toimunud sündmus tuleb rekonstrueerida säilinud, tihti vaid väga fragmentaarsete tõendite põhjal.

Suur osa sellest rekonstrueerimistööst tehakse ära pärast kaevamisi, kui arheoloogid alustavad kameraaltöödega. Sellel etapil koostatakse aruanded, vormistatakse plaanid ning joonised, laborites konserveeritakse leiud ning kogutakse kokku teiste teadlaste poolt tehtud järeldused (näiteks leitud inimluude analüüsi tulemused).

 

Mida kaevatakse?

Ajaloo uurijatena huvitab arheolooge kõik, mis omaaegsetest inimestest maha on jäänud. Seega tehakse uurimistöid väga erinevates piirkondades ja paikades: linnad ja linnused, põllud, asulad, külad, uppunud laevad, kalmistud, sadamakohad, omaaegsed pühapaigad jms. Nende leidmiseks kasutatakse nii vanu kui ka tänapäevaseid kaarte, tehakse maastikuinspektsioone ning räägitakse kohalike elanikega, kes võivad teada rahvapärimust – põlvest põlve edasi antud teadmisi mingi muistise kohta. Omaaegse asustuspildi rekonstrueerimiseks ei piisa ühe muistise (näiteks asula või kalmistu) kaevamisest, vaid tuleb analüüsida laiemat konteksti – kus ja kuidas paiknevad asulad, kalmistud ja linnused üksteise suhtes, kas nad eksisteerisid ühel ajal või mitte jne.

Konteksti jälgimine ja fikseerimine on oluline ka ühe muistise sees. Maetute paiknemine kalmes, neile kaasapandud esemete hulk, tüüp ja paiknemine võivad matusekombestikust rääkida väga palju.  Just sellel põhjusel ongi keelatud muististe omavoliline kaevamine ning sealt leidude eemaldamine – nii kaob tervikpilt muistisest.

 

Mis saab leidudest?

Kõik leitud esemed puhastatakse, nummerdatakse ja paigutatakse kottidesse või karpidesse. Konserveerimist vajavad leiud (näiteks metall- ja puuesemed) saadetakse laborisse konservaatorite hoole alla. Mitmedki leitud esemed jõuavad näitustele erinevatesse muuseumitesse. Eelkõige on leiud aga arheoloogilise uurimise objektiks, ning nende järgi on võimalik teha järeldusi nii esemete valmistamise tehnika kui ka kultuurimõjude, uskumuste ja veel palju muu kohta.

Enamasti hoiustataksegi leiud muuseumites või ülikoolide juures. Kuna kõik leitu on riigi vara, on igal huvilisel õigus leidudega ning kaevamiste dokumentatsiooniga tutvuda.

 

Mis arheoloogia sees veel on?

Kaevamised ning aruannete koostamine ei ole kaugeltki kõik, millega arheoloogid tegelevad. Koostöös folkloristidega uuritakse rahvapärimust, samuti tegeletakse maastike uurimisega ning proovitakse selgitada, mida võis maastik tähendada seal kunagi tegutsenud inimeste jaoks.

Mitmete küsimuste selgitamiseks tegeletakse eksperimentaalarheoloogiaga – tehakse järgi omaaegseid tööriistu ning ehteid ja üritatakse välja selgitada nende valmistamistehnikaid; ehitatakse üles maju ning proovitakse neis elada samamoodi nagu muistsed inimesed seda teha võisid; tehakse järgi relvi ja tööriistu ning uuritakse, kui efektiivsed nad olid. Eksperimentaalarheoloogiaga on tegeletud ka Eestis. Üks viimaseid ja suuremaid ettevõtmisi on muinasmaja ehitamine Rõuges ning plaan selles üle talve elada. Samuti on järele tehtud Otepää linnusest leitud gonne – omaaegne püss, ning uuritud selle omadusi; surmaarheoloogia uurimise raames on ehitatud kalmeid ning katsetatud põletusmatust (puuriidal põletati küll siga, mitte inimene).

Comments are closed.